Postimees käsitles mullu 6. novembril ehitusmaavarade varustuskindluse teemat, märkides, et lubjakivi varu jätkub Harjumaal vaid viieks aastaks, kuid olukord läheb iga kuuga hullemaks. Valitsus saaks ehitusmaavarade kriisi lahendada, kui loovutaks kaevandustasudest senisest palju suurema osa kohalikule kogukonnale häiringuid korvavateks keskkonnaprojektideks, kirjutab Paekivitoodete Tehase juhatuse liige Kuldar Õunapuu.
Ehitusmaavarade karjäärides peaks juba mõnda aega valitsema jõulurahu ning tootmisliinide ümber võiksid askeldada üksnes remondimehed, kes taastavad kulunud osi.
Paraku on ehitussektoris buum ja mürinat kostab karjääridest justkui tootmise kõrghooajal.
Paekivitoodete Tehas alustas küll oma moodsate ja keskkonnasõbralike tootmisliinide remondiga, kuid ehitusfirmade raugematu surve tõttu käivitasime eelmise põlvkonna seadmed, mida hoiame töökorras vaid ootamatute avariiolukordade puhuks.
Juba kasutuses olevate karjääride peatsest ammendumisest ja vajadusest uute avamiseks räägitakse tavapäraselt üksnes suuremahulisi riiklikke objekte, Rail Balticut ja neljarajalisi maanteesid silmas pidades. Kuid maavarade omanikul ehk riigil lasub kohustus kindlustada toormega meie igapäevast ehitustööstust.
Just igapäevased vajadused hoiavad kaevandusfirmasid töös ajal, mida tavaolukorras peaks iseloomustama rahu ja vaikus. Lisaks hoogsalt kerkivatele uuselamutele vajavad tooret ka betooni- ja raudbetoonitoodete tehased, mis tegelevad muu hulgas ekspordiga Skandinaaviasse.
Mõned aktivistid ja isiklikust poliitilisest huvist kantud vallajuhid aga pilluvad uute karjääride avamisele edukalt kaikaid kodaratesse, kasutades looduse kaitsmise loosungeid. Lähim näide pärineb Harjumaalt Jõelähtme vallast, kus valitsuskoalitsioon sisuliselt loobus maavarade poliitikast, öeldes ei isegi geoloogilistele uuringutele. Sellise mugava ja ignorantse suhtumisega kühveldatakse igal aastal hiiglaslikke summasid advokaadibüroodele, et hoida üleval viljatuid kohtuvaidlusi. Elukeskkonna hoidmise ja möödapääsmatu rohepöördega pole sellel mingisugust pistmist. Puhas avantürism.
Tänu rohepöördele tulevad Eestisse enneolematud investeeringud Euroopa Liidust, millega kaasnevad suuremahulised ehitustööd kõikides majandussektorites ja ühiskondlikus elus. Ilma kruusa, liiva või killustikuta pole võimalik rajada ühtegi tuule- või päikeseparki, energiatõhusat hoonet ega tagada nutikate ning fossiilkütustest vabade sõidukite liikumist. Vabandage väga, aga kõik vastupidised väited mitte üksnes ei kõla rumalalt, vaid ongi täiesti rumalad.
Kui ennast n-ö roheliste sulgedega ehtiv tegelane hakkab rääkima ideest, et Harjumaa ehitusobjektidele peaks hakkama vedama Ida-Virumaalt põlevkivitööstuse aherainet, siis keskkonna säästmisega pole sellel jutul mingit pistmist. Aheraine ei vasta ehituses kehtivatele kvaliteedinormidele. Kaugemalt kui 50 kilomeetri tagant ehitustoorme vedamine tõstab materjali hinna mitmekordseks. Arutut vedu peaks vältima ennekõike rohepöörde nimel, sest transpordiga tekkiv CO2 saaste kasvaks üüratult suureks. Sama kehtib graniitkillustiku importimisel Põhjamaadest. Mõnedes ehitussõlmedes osutub graniitkillustik väga heaks, kuid ehitustööstuse ümber häälestamine peamiselt importtoorainele tooks vaid halba.
Kaevanduslubade väljastamisele eelnevad protsessid kahjuks venivad omavalitsustes üha pikemaks, sest riigi kehtestatud regulatsioonid muudavad kompromissi leidmise kogukonnaga ülimalt keeruliseks. Kogukonna huvi karjääride avamise vastu jahtus, kui omavalitsuse osa laekuvatest kaevandustasudest vähendati järsult. Naabervallad, kus kaevandusi või karjääre polnud, vaatasid kadedusega, kuidas mõnes teises vallamajas muutusid näiteks kempsud üle mõistuse luksuslikuks. Vallale laekuv keskkonnatasu peaks olema praegusest märkimisväärselt suurem, kuid seda tuleks kasutada vaid keskkonnaprojektidele. Vallamaja ei vaja kullast ukselinke.
Kaevandustasust suurema osa laekumine ei muudaks kohalikku omavalitsust põhimõttelagedaks, sest kogukond peab hakkama paratamatult näiteks mõne soostunud ala asemel nägema hiiglaslikku auku ja taluma veokeid. See hoiab pinget. Suhtumist, et tehtagu, aga mitte minu tagahoovis, et tasu sellegipoolest naeruvääristada. Vabas ühiskonnas pole kellelegi kohustust inimkonna heaolu nimel lihtsalt niisama kannatada.
Praegu korraldavad maavarade uuringuid ettevõtjad, kes ise huvituvad kaevandamisest. Kogukondades arvatakse, et niimoodi kallutatakse uuringu tulemusi kaevandamise poole.
Sellest eelarvamusest vabanemiseks kaalutakse nn kontsessiooni meetodit, kus uurijaks oleks riik, kes hiljem müüks kaevandamisõiguse avalikul oksjonil ettevõtjatele.
Kaevanduskontsessioon pole sobiv lahendus. Kaevandusettevõtja pole huvitatud uuringu tulemuste kallutamisest. Kui ta veenaks uuringufirmat näitama maavara tegelikkusest paremana ja keskkonnamõju väiksemana, siis ta häviks hiljem majanduslikult. Ebakvaliteetset maavara ei vaja keegi ning talumatu looduskahju suurendaks omakorda kulutusi.
Kontsessioonilepingu oksjonil saaksid paksu rahakoti tõttu eelise rahvusvahelised suurettevõtted, kelle tootmismahtude ja eesmärkide kõrval jäävad Eesti majanduse ja keskkonna huvid tahaplaanile. Kohalikele ettevõtjatele antakse odav alltöövõtt. Ehitusmaterjalide tööstuse varasema lipulaeva Kunda tsemenditehase hääbumine kinnitab seda.
Kui me ei motiveeri kohalikku kogukonda vastustundlikku kaevandamist lubama, siis kaotame oma majanduskasvu, tasuvad töökohad ning suutlikkuse rohepöördega kaasa minna.
