Riik plaanib teedeehitusse suunata järgmistel aastatel nii vähe raha, et koondamistest mööda minna on ettevõtjate sõnul võimatu.
Teedefirma Trev-2 juht Sven Pertens ütles, et kui tavapäraselt suunatakse teedeehitusse 100 ja enam miljonit, siis selle summa vähenemine poole, isegi kahe kolmandiku võrra on valus. Kui arvestada, et ka ehitushinnad on 20–25% tõusnud, siis ehitatav maht väheneb Pertensi sõnul praeguse seisuga lähiaastail isegi 25%ni sellest, kui palju varem ehitati.
Praeguse plaani järgi suunab riik tuleval aastal teede ehitamisse 60 miljonit eurot, 2024. aastal 36 miljonit ja 2025. aastal 33 miljonit eurot.
Töö kaotaksid tuhanded
Nii Pertens kui ka Tallinna Teede juht Jüri Läll arutlesid, et suurim löök oleks teedeehitusele sel juhul just kvalifitseeritud tööjõu kaotamine, sest spetsialistid peavad endale leidma uue töö ja lahkuvad valdkonnast.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist öeldi, et 2023. aastaks on teedeehitajatele tööpõld riigieelarve- ja struktuurivahendite eest olemas, edasise osas tuleb järgmisel valitsusel teha täiendavaid otsuseid.
Transpordiamet on ehitushindade tõusu ja ehitusmaterjalide tarneraskuste tõttu juba lükanud edasi ligi 50 selleks aastaks kavandatud teeobjekti ehituse ning selle arvel ehitusettevõtetele hinnatõusu kompenseerinud, teatati ministeeriumist. Siiski on hinnatõusu kompenseerimise viis ettevõtjates pahameelt tekitanud. Eesti Ekspress kirjutas sel nädalal, et transpordiamet on ehitajatele välja pakkunud kuni 4,6% hüvitist, ent sellega leppimisel kaob õigus minna hiljem juurde küsima.
«Püüame seaduse ja valitsemisala eelarve piires teha kõik võimaliku, et sektori ettevõtted rasked ajad üle elaksid», – teatati ministeeriumist.
Suuremad teede projektid lähiaastatel:
Tallinna–Pärnu–Ikla tee Libatse–Nurme 2+2 lõik (investeering kokku 87,5 miljonit eurot, 2024. a 29,5 mln, 2025. a 29 mln, 2026. a 29 mln)
Tallinna–Pärnu–Ikla tee Pärnu–Uulu 2+2 lõik (34,8 miljonit, 2022. a 5,4 mln, 2023. a 20,2 mln, 2024. a 9,2 mln)
Tallinna–Pärnu–Ikla tee Sauga–Pärnu 2+2 lõik (kokku 10 miljonit eurot aastal 2023)
Tallinna–Paldiski tee Harku eritasandiline ristmik (kokku 16,7 miljonit eurot, 2024. a 8,35 mln, 2025. a 8,35 mln)
Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa tee Neanurme–Pikknurme 2+1 lõik (kokku 10 miljonit eurot aastal 2023)
Järgneb teedefirma Trev-2 juht Sven Pertens-iga lühendatud inervjuu:
Samas taristuehituses on plaanid suured ja mingil hetkel peaksid ehitusmahud lausa kasvama varasemate plaanide järgi?
Kas ja millal need ehitusmahud suurenevad, seda on raske öelda, võimalik, et Rail Balticaga seoses mingisugune muutus toimub, aga arvestama peab ka sellega, et ega Rail Baltica näiteks asfaldi valdkonnale eriti tööd ei anna. Eestis on suurusjärgus 25 asfalditehast, umbes kümmekond asfalditootjat ja rääkides ühest asfalditehasest, siis kaasaegne tehas maksab kolm miljonit eurot.
Nii et see on päris arvestatav investeering, mis on nende tehaste all kinni, lisaks asfaldi paigaldustehnika ja kui muutust ei tule, on see kõik ülearune ja tuleks ära müüa, inimesed koondada, sest tegu on ju kvalifitseeritud tööjõuga. Kui inimene on tegutsenud asfaldi tootmises või asfaldi paigalduses, siis teda pole niisama lihtne Rail Balticu ehituses rakendada, sel on täitsa teine spetsiifika. See ei ole päris nii, et üks taristuehitus kõik.
Samas me tahame kõik iga päev teedel sõita…
Jah, ega Rail Baltica ka selles mõttes ei aita, isegi kui me ta aastaks 2030. valmis ehitame, et üks raudtee ei asenda kõiki maanteid.
Ja neljarealiste maanteede projekt tundub olevat üldse riiulisse pandud, paistab, et sellel kümnendil me neid enam edasi ei ehita. Kui jätkame varasemat tempot, siis kolm põhimaanteed saavad neljarealiseks umbes 110 aastaga ehk siis aastaks 2130 umbes. Aga arvestades, et praegu jätsime nende ehitamise üldse katki, siis võib-olla ei saa ka nii kiiresti.
Kui palju on neid ettevõtjaid, kes kahjumi lihtsalt alla neelavad?
See on variant, mis võib toimida siis, kui järgmisel aastal riik investeerib teedesse oluliselt rohkem kui sellel aastal. Praegu ei ole seda aga kuskilt näha. Teine küsimus on ka selles, et ettevõtjad on erinevad, mõnel on rohkem vanu lepinguid, teisel vähem. Raskemas olukorras on kindlasti need, kes on sellel aastal täitnud suuremahulisi vanu lepinguid, sest seal ulatuvad kahjumid ettevõtja vaates miljonitesse eurodesse. Ja nüüd ongi küsimus, et kas ettevõte on piisavalt tugev, et kanda mitu miljonit eurot kahjumit ja siiski jätkata või mitte.
Aga öeldakse ka, et ettevõtja peabki äris riskideks valmis olema?
Jah, aga siis võib küsida, et milleks on välja mõeldud selline termin nagu vääramatu jõud ehk force major. Ettevõtja ei pea arvestama sellega, et kuskil puhkeb sõda ja kellelegi või millelegi kehtestatakse sanktsioonid. Sellisel juhul peaks ettevõtja kirjutama oma hinnale 30-50 protsenti riskide näol hinda juurde, aga kui ta seda teeb ja teised ettevõtted seda sisse ei kirjuta, siis n-ö see riski hinnastav ettevõtja on ühe aastaga turult kadunud, sest ta ei saa mitte ühtegi tööd sellise hinnaga endale.
Nii et öelda, et Ukraina sõda on ettevõtjate probleem, aga mitte riigi probleem, päris nii see olema ei peaks, sest ettevõtjal ei ole mitte ühtegi valikut kuidagi olukorda muuta, ta ei saa ei sõda lõpetada ega sanktsioonidest mööda minna, et hankida asju sellise hinnaga, millega ta eeldas, et ta seda teha saab.
Kas riik saaks mõnel teisel moel ka aidata ettevõtjatel probleemi lahendada, kui hinnatõusu suurem kompenseerimine?
Riik on pakkunud välja sellise asja, et kui riiklikul tellijal jääb kusagilt raha üle, siis seda üle jäävat raha võib kasutada nende kahjumite kompenseerimiseks, aga seda raha mitte kuskilt üle ei jää, raha on igal pool puudu. Ja raha on raha, seda ei ole võimalik mitte millegagi asendada.
Nii et igas mõttes keeruline olukord?
On tõesti väga keeruline. Eks elame, näeme, mida järgmise aasta riigieelarve toob ja kuidas lõppevad vaidlused kallinemiste üle, kas taristuehitus muutub kuidagigi riigi jaoks oluliseks või siis pigem mitte. Praegu tundub, et see ei ole oluline.
Kas sisendite hinnad kasvavad praegu veelgi või on turud stabiliseerunud?
Hinnad on stabiliseerunud. Vahepeal olid hinnad isegi praegustest kõrgemad, aga nüüd on need andnud jälle natukene järele. Ütleme nii, et kui me võtame enne sõda veebruaris ja praegu, siis hinnatasemed on stabiliseerunud kuskil paarkümmend protsenti kõrgemal tasemel.
Aga küsimus on ikkagi, kuidas ettevõtjad kahjumid ära katavad. Niisugust varu kellelgi ei ole, et aasta, kolme või viie aasta kasum korstnasse kirjutada. Siin peab leidma lahenduse riik või siis ütlemagi, et kohus otsustab ja kes kestab selle kohtuprotsessi lõpuni välja, see näeb, mida kohus otsustab ja kes ei kesta, see on pankrotis ja siis lahendatakse teisi küsimusi.
Pakkumised, mis tehakse täna erinevaid riske arvesse võttes ületavad ju juba niigi tellija ehituseelarveid?
Eks kõik ongi kallimaks läinud ja see on küsimus riigile, et kas meil on taristut vaja või mitte. On üldteada fakt, et maailmas ei ole hea elujärjega riike, kus oleks vilets taristu. Need asjad käivad käsikäes ja kui me otsustame, et meil ei ole taristut vaja, siis otsustame, et meil ei ole ka tegelikult head elujärge vaja, vaid võime end arengumaadega samasse ritta seada.
Tahaks loota, et asi ikka selleni ei jõua…
Eks meie loodame ka, et mingid vajalikud otsused tulevad, aga need otsused saavad tulla ikkagi valitsuse ja riigi poolt. Olen tegutsenud valdkonnas 30 aastat ja esmakordselt on meil tõstatunud ka selline mõte päevakorda, et äkki peaks korraldama streigi või meeleavalduse, et meie sõnum otsustajatele kohale jõuaks, selline olukord on meil esmakordne.
Allikas: https://www.ehitusuudised.ee/uudised/2022/09/01/pertens-riik-laseb-eesti-taristuehituse-pohja
