Madalakvaliteedilisele põlevkivi aherainele tuleb leida parim võimalik kasutusviis, ennekõike lõpetades avalikkusele puru silmaajamine, kirjutavad Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu tegevdirektor Enno Rebane ja Eesti Taristuehituse Liidu tegevdirektor Tarmo Trei. 

Rohkem kui kümme aastat on käinud kampaania, turundamaks Eesti rahvale ja otsustajatele põlevkivi kaevandamisel üle jäävat aherainet. Põlevkivi aherainet on kümnete miljonite tonnidena kuhjatud Ida-Virumaal aherainemägedesse. Pealiskaudsel vaatlusel paistab ju igati asjaliku mõttena – haakub keskkonnasäästlikkuse ja ringmajanduse ideedega? Ehitussektorit ei ole siiski suudetud veenda, küll aga on segadust külvatud laiemas avalikkuses.

Juba 2007. aastal väideti, et põlevkiviga koos kaevandatud paekivist „saab teha ükskõik mida” (vt EPL Ärileht, 28.12.2007). Kahjuks tehakse selliste kampaaniatega karuteene toimivatele ja arendatavatele paekivikarjääridele, püüdes jätta muljet, et „aherainekillustik lahendab kõik probleemid”. 

Kahtlemata on aherainekillustikule laiema kasutusvõimaluse otsimine positiivne. Kohtades, kuhu see sobib, ehk seal, kus nõuded kasutatavale materjalile madalamad, on aherainekillustiku kasutamine mõistlik. Aheraine puhul peab siiski arvestama, et tegemist on põlevkiviga kokku settinud materjaliga ning seetõttu pole mitmed selle materjali omadused võrreldavad ja samaväärsed paekarjäärist saadava kvaliteetse kivi omadustega. 

Aherainekillustik ei asenda kõrgekvaliteedilist paekivikillustikku 

Betooniala asjatundja Toomas Laur on kirjutanud põhjaliku selgituse, mida tuleb aheraine kasutamisel silmas pidada betoonide puhul (“Põlevkivi aherainest killustiku kasutamine betoonitööstuses on piiratud”, Ehitaja 2008 nr 3).

Laur võrdleb põlevkivi aherainest lubjakivikillustiku tehnilisi näitajaid seni toodetud ja kasutatud traditsiooniliste paekivikillustike omadustega. „Betooni täitematerjali osas on suuremad erinevused killustiku terade tiheduses, veeimavuses, külmakindluses. Madalamad näitajad on oluliseks ohu märgiks betooni väikesele kestusele,” selgitab TalTechi pikaaegne õppejõud ja ehitusmaterjalide sertifitseerija. Eesti Betooniühing ütleb üheselt: aherainekillustikku betoonis kasutada ei tohi. 

Samad seisukohad pädevad nii hoonete ehituses kui teedeehituses. Täitematerjalidele on kõrged nõuded seatud ka Rail Balticu projektis. Uuringute läbiviijad toovad esile, et aherainekillustikuga ei saa asendada kõrgekvaliteedilist paekivikillustikku (Sven Sillamäe TalTechi uuringud).

Rail Balticu jaoks läbi viidud uuringus räägitakse võimalusest teatud tingimustel ja konkreetsetes kasutuskohtades asendada liiv aherainekillustiku ja liiva seguga, kuid kõrgekvaliteedilist paekivikillustikku aherainekillustikuga asendada ei saa.

„Aheraine puhul on tegemist materjaliga, mille omadused üldjuhul ei vasta minimaalsetele kvaliteedinõuetele katendikonstruktsioonis aluskihtides kasutamiseks ning see on põhjendatud ja lubatud vaid väikese liikluskoormusega teede ehitamisel,” kirjutab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi transpordi asekantsler Ahti Kuningas oma vastuses keskkonnaministrile (17.01.2020).

Transpordiamet toob välja, et aheraine kasutamisel peavad tee kestuse ja optimaalse elukaare kulud olema samaväärsed võrreldes traditsiooniliste lahendustega ehk aherainekillustiku omadused peavad olema samad kui traditsioonilistel materjalidel. Sellistel juhtudel on võimalik kasutada aherainekillustikku võrdsetel alustel teiste täitematerjalidega.

Reaalsuses on aheraine omadused võrreldes traditsiooniliste täitematerjalidega küllaltki madalad, mistõttu on ka aheraine kasutus hetkel võimalik suhteliselt piiratud juhtudel, näiteks teede (või raudtee) muldkeha kihtides, kuhu ei ulatu dünaamilised koormused ja mis asuvad kuivas konstruktsioonikihis. Transpordiametile on oluline ka see, et vastav konstruktsioonikiht oleks tee elukaare lõpus taaskasutatav.

Lõplik otsus ühe või teise täitematerjali liigi kasutamiseks tehakse konkreetse ehitusobjekti raames lähtuvalt regulatsiooni ja projekti nõuetest, arvestades majanduslikku otstarbekust, sh transpordikulusid ning ehitusmaterjalidele esitatud kvaliteedinõudeid.

Eeldame, et kõik killustike tarbijad ja tootjad on teadvustanud, et aherainekillustikku saab kasutada vaid madalamate tehniliste nõuetega materjali kasutamist võimaldavates konstruktsioonides, mis on projekteerijate poolt täpselt ja kõigile nõuetele vastavalt kavandatud. 

Aherainekillustiku omaduste väärtused ei ole stabiilsed 

Eriti oluline on see, et aherainest toodetava killustiku omadused ei ole stabiilselt ühesugused, vaid muutuvad lähtuvalt paekivikihi asukohast ja ala suurusest, kust see materjal on kogutud.

Kui kõrgema kvaliteediga paekivikillustiku terade tihedus on 2,6–2,7 Mg/m3 ning külmakindlus F2, siis aherainekillustiku puhul on tiheduse väärtused 2,4 Mg/m3 ja külmakindlus F4 ning esineb ka veel madalamaid.

Madalamad terade tiheduse ja nõrgemad külmakindluse väärtused tähendavad seda, et killustikust väga suure osa moodustab põlevkivi. Ja sellist killustikku ilmastiku mõju kogevates konstruktsioonides kasutada ei saa.

Kui killustiku omaduste väärtused kõiguvad, saab sellise materjali kasutamise plaanimisel lähtuda vaid madalamatest väärtustest – ei kujuta ju ette, et üks meeter sama teed ehitatakse tugevast killustikust ja järgmine meeter nõrgast killustikust. 

Aherainekillustiku kasutamise eesmärk ei tohi olla rohepesu 

Küsigem, milline on aherainekillustiku ja liiva segu hind ja CO2 heitmed, võrreldes kohalikust karjäärist kaevandatud materjali omaga?

Selleks, et kasutada Ida-Virumaalt pärinevat aherainekillustikku näiteks Pärnumaal, on vaja see killustik transportida karjäärist kalluriga raudteejaama, laadida kopplaaduriga vagunitesse, vedada rongiga läbi Tallinna Pärnusse, seal vagunitest ekskavaatoriga maha laadida, seejärel vedada segamissõlme, seal segada ja viimaks transportida kalluriga objektile. Kogu see tarneahel toimib täna diiselkütust kasutavate masinate ja seadmete baasil.

Sellisel viisil tarnitavat materjali tuleb siis võrrelda materjaliga kohalikust karjäärist, kus toimub laadimine ekskavaatoriga autole ja vedu objektile. Ei pea olema raketiteadlane hindamaks, kumb tegevus on seotud suurema tootmis- ja transpordikuluga.

Nii saame aimu majanduslikust mõjust. Aga milline on selle tegevuse keskkonnamõju? Tavalise paekivikarjääri puhul hinnatakse iga kilomeetri läbimise vajadust ja mõju keskkonnale. Aheraine puhul räägime sadadest täiendavatest veokilomeetritest ja selle keskkonnamõju ei ole tõsiselt arutellu võetud? On ilmselge, et keskkonnamõju vähendamiseks tuleks aheraine ja sellest toodetav materjal ära kasutada võimalikult tekkekoha lähedal. 

Lahendus on olemas 

Põlevkivi kaevandamisel jääb täna umbes 1/3 väärtuslikust maavarast maa alla kadudeks, sest kaevandusi on vaja “üleval hoida” (et kaevanduse lagi sisse ei kukuks) ja seda tehakse nn tervikutega, mis jäävad kaevandamata. Samas rikuvad Ida-Virumaad põlevkivi kaevandamise jäätmed – hiiglaslikud aherainemäed.

Selle asemel, et neid mägesid sadade kilomeetrite taha vedada, kulutades suurtes kogustes energiat ja muid ressursse koos negatiivse keskkonnamõjuga, võiks aherainet kasutada kaevanduste tagasitäitmisel, mille tulemusel saaksime maa seest kätte kogu meie rahvusliku rikkuse. Nii käitudes saaksime maksimaalselt ära kasutada väärtusliku põlevkivi, kaotada aherainemäed ning vähendada olulisel määral negatiivset keskkonnamõju. Sealjuures läheb üle jääv materjal tagasi keskkonda, kust ta on tulnud.

Loe pikemalt Äripäeva veebist: https://www.aripaev.ee/arvamused/2021/08/26/ehitusmaterjalide-tootjad-ja-taristuehitajad-aherainemagedest-saia-ei-saa