Eesti suurima killustikutootja omanik Vladimir Libman on oma ettevõtet juhtinud 37 aastat ja teab juba praegu, mis tingimustel ta pensionile läheb. Sellest, kuidas tema äris asjad käivad, Eesti ehitusmaterjalide turu seisust, aga ka sellest, mis meie riigis elektriga lahti on, rääkis Libman Delovõje Vedomostile.
Teie ettevõte muutis eelmisel aastal nime. Nüüdsest pole te enam Paekivitoodete Tehase OÜ, vaid Limestone Factories of Estonia OÜ. Mis juhtus?
Omal ajal lõime ettevõtte Väokivi (mille eest sain Eesti kodakondsuse eriteenete eest numbriga 21). Algselt oli see tehase töökoda, seejärel eraldus omaette ettevõtteks. Algul omasime Väokivi Toomas Lumaniga pooleks, siis müüsin oma osa maha ja meie lahkusime. Firma Saare-Dolomiit-Väokivi töötas edukalt edasi: kuulsale Rubljovkale ehitati terve küla. 2021. aastal tuli minu juurde omanik Hindrek Auväart ja tegi ettepaneku ühineda.: «Täitsime ühe sinu soovi: lahkume Venemaalt. Nüüd on mul Rootsi turg». Küsisin, miks ta nii väga meiega ühineda tahab. Sellel oli mitu põhjust. Esiteks tahtis ta äriga lõpetada. Muide, ka mina: päeval, kui alustame tööd Maardu-3 karjääris (sellest räägime hiljem), lähen nõukokku ja hakkan kontoris käima vaid kord nädalas.
Seetõttu tekkis teile 2021. aastal tegevdirektor.
Ta tekkis meile juba ammu, aga 2021. aastal sai temast juhatuse liige. Täna on meil tegevdirektor 39, peainsener 35, peamehaanik 34 aastat vana ja on veel kaks küllaltki noort daami (äri- ja finantsdirektor), kelle vanust ma ei ütle. Seetõttu tulen iga päev tööle ja naudin: tean, et nad lahendavad kõik probleemid ära.
Taibukas põlvkond kasvab peale?
Jah, nad on lihtsalt suurepärased. Ent Saaremaa kolleegidel on kogu juhtkond üle 60 – ja see on teine põhjus, miks endine omanik tahtis ettevõtte üle anda. Ja kolmas – varud on ju kõik meil (rootslased ei vaja mitte igasugust lubjakivi, vaid Väo lubjakivi, sest see on Gotlandi saarel esineva lubjakivi „vend“). Ütlesin kohe, et ühinemine ei tule kõne allagi, sest see tähendab uut ettevõtet uue registreerimisnumbriga ja sellega kaasneb kõigi litsentside kaotamise oht. Seetõttu ühinesid lõpuks just nemad meiega ja mitte võrdsetel alustel (me ju oleme suuremad). Kuid ma tulin neile vastu, muutes ettevõtte nime.
Kui palju kuulub nüüd teile selles mitte uues, vaid uuendatud ettevõttes?
Enne ühinemist oli mul 60%, pärast ühinemist 42%. Aga te tulite huvitaval päeval (4. jaanuar – toim): täna sõlmisin ostu-müügilepingu ja nüüd on mul 50,05%. Mulle pole rohkem vaja.
Kuidas ettevõttel üldiselt läheb?
Eelmine aasta oli kõigile ebaedukas: käive langes 15%, kasum 50%. Vähe sellest, et käive langes, kasvasid ka kütusekulud. Seevastu elektriga läheb hästi: 2021. aastal sõlmisime Eesti Energiaga lepingu, milles fikseerisime hinna viieks aastaks.
Millest te allkirjastamisel juhindusite?
Kuuendast meelest – ma ei usu börsi. Miks teda vaja on? Meil on õigus osta elektrit igalt tootjalt. Ja milleks mulle börs, kui ma panen tööle kolm dispetšerit, maksan neile palka ja nad vaatavad ööpäevaringselt, kus praegu elekter odavam on. Ja börsil võib kõik olla nii: mina määran oma hinna ja teie istute varitsuses. Kui näete päeva lõpuks, et on vajakajäämine (ja seda juhtub praegu iga päev), siis tõstate kümneid kordi hinda – ja kõik peavad terve järgmise päeva teie hinnaga töötama, sest see oli viimane. Kohutav saladus: endiselt on keelatud avalikustada, kes on see tark, kes viimase hinna nimetas. Sest kohe saaks selgeks, kes kellega mängib.
Mida te 2023. aastast ootate?
Prognoos on samuti negatiivne: langus veel 15%. Kuid meil on võlukepike – see uus liin Väo karjääris, mille me 2020. aastal omandasime. See töötab nii paindlikult, et kui meil tööd vähemaks jääb, hakkame töötama mitte 12 tundi päevas, vaid kaheksa. Säästame inimesi, ei lähe kahjumisse ja valmistume järgmiseks hüppeks.
Miks teie ettevõte käive langes?
Töö maht langeb. Maanteede ehitajatel pole raha, betoonitehaste töö toppab kergelt, ka Rootsi dekoratiivkivi turg (20% meie käivest) toppab. Kuid me saame oma jõududega hakkama
Kes on teie peamised kliendid?
Kõik, kes midagi ehitavad. Betooni- ja asfalditehased, üldehitusfirmad. Meil on mitusada klienti, kellest mitukümmend on suured. Ühed suuremad on HC Betoon, Rudus.
Kui suure osa käibest annavad suurimad kliendid?
Hea küsimus, kas ma arvutan … 15 firmat annab 80% käibest.
Kas te müüte ainult paekivi?
Kui varem müüsime ainult killustikku, siis nüüd moodustab 20% käibest dekoratiivkivi (selle tootmiseks plaanime rajada tehase). Sest praegu töötab see nii, et kaevandame Väo karjääris toorainet ja saadame selle tootmiseks Saaremaale. Seal läheb juba kolmandik paekivist kiviks ja kaks kolmandikku jäätmeteks (mis on selle tööstuse norm). Tõsi, Väo karjääris ei teki meil enam üldse jäätmeid: teeme neist pestud liiva, mida müüme. Kõik, mis on Lasnamäel ehitatud alates 2009. aastast (v.a maanteeameti rajatised), on ehitatud meie liivaga.
Mis ametile ei meeldinud?
Ei midagi, niisama. Riho Sõrmus hakkas meile kätte maksma selle eest, et kui ta oli ameti juhataja, astusime me ajalehes välja purustatud graniidi tarbetu kasutamise vastu Jõhvi–Kukruse teelõigul. Sõrmust enam ametis ei ole, aga tema tegu elab edasi (nagu Lenini kohta öeldi – kuigi tema puhul oleks parem vastupidi). Nad tellisid riigi raha eest meie liiva uuringu, mis polnud meie arvates korrektne. Nad kirjutasid, et liiva ei saa kasutada. Tehnoloogiat pisut muutes tõestasime vastupidist ja nüüd on ameti kodulehel kirjas, et saab. Kuid nad ei eemaldanud vana avaldust ja paljud kliendid pole uut näinud. Me ei ole nende peale solvunud. Eelmisel aastal kirjutasime neile tänukirja selle eest, et nad pole kõik need aastad meie liiva võtnud. Sest nad oleksid võtnud odavamalt sellest, millega me praegu müüme. Liiva osas on meil 100% kasumlikkus: kui pestud liiv moodustab meie käibest 30%, siis kasumist 50%.
Mitu karjääri teil on?
Kaks. Üks Väos, teine Maardus. Aga Maardus on kaevandamine läbi – praegu müüme ainult laos leiduvat ja taaskultiveerime karjääri. Meil on kaevandamisluba Väo karjääris kuni 2042. aastani. Oleme sealt varusid aktiivselt tootnud viis aastat. Ja kuni 2042. aastani tegeleme nii kaevandamise kui ka taaskultiveerimisega (mis on meie puhul kui mitte kasumlik, siis kindlasti kahjumita).
Neli-viis aastat tagasi räägiti palju mürast ja tolmust, mis tuli teie karjäärist Lasnamäele. Kas pärast seda on sarnaseid juhtumeid olnud?
Ei ole olnud põhjust. 2019. aastal, kui sellesama uue liini ostsime, pole põhjust üldse olnud: see töötab peaaegu tolmuvabalt (saate vaadata fotosid, kus linnaametnikud seisavad otse liini ees, mis sel hetkel töötab). Samuti lõpetasime praktiliselt õhkimise – töötame haamritega. Ainus asi on see, et meil on Väo küla lähedal väike maatükk, mida saab veel õhku lasta ja me oleme seda vähehaaval teinud. Kutsusime spetsiaalselt Vladimir Sveti telekaamerate ette ja panime büroohoone suure akna äärde õhukesele ribale servapidi tikutoosi. Kui plahvatus käis, kõikus tikutoos vaid kergelt. Vesterinen saatest «Peegel» esitas mulle küsimuse: «Inimesed kaebavad, et nende klaasid laual värisevad teie plahvatuste tõttu». Ma vastasin: «Tuleb vähem juua, siis ei värise midagi».
Ütlesite paar aastat tagasi, et Eestit tabab tulevikus paekivipuru puudus. Kas oht püsib?
Paekivist ei tule Eestis mingit puudust. Aga on kunstlik probleem, mida meile pidevalt tekitavad kas võim või omavalitsused, püüdes kaevandamist keelata. Eestis on palju paekivi – kogu küsimus on selle kvaliteedis. Kõrgema kvaliteediga paekivi, mida saab kasutada nii betooniks kui ka teedeehituseks, asub riigi loodeosas. Kogu see paekivi on koondunud Kundast kuni Tallinna läänepiirini – edasi läheb see merre ja tuleb välja Gotlandi saarel.
Kas me vajamegi nii palju paekivi?
Meie õnneks algab Rail Balticu ehitus. Põhimagistraali asfaltkate – pole küsimustki – peaks olema graniidikillustikust, sest seal on suured koormused, keskkonnaküsimused jne. Aga teede aluspõhju graniidist teha oleks idiotism, seepärast peaks seal kõik olema paekivi peal. Muide, kui Soome teeprojekteerijate liidu juhatuse esimees sai teada, et plaanime rajada graniidist teealused, ütles ta kabinetis istujate naeru saatel: «Rikastel riikidel on oma veidrused». Aga mina tahtsin nutta. Praegu võitleme Maardu-3 karjääri eest. See karjäär võib lahendada kõik meie probleemid järgmiseks 30 aastaks. Rail Baltic, neljarajalised teed, raudbetoontooted – kõik see on teostatav.
Aga Jõelähtme vallavanem ja mitukümmend elanikku on selle vastu. Nad teevad kõik endast oleneva, et meid segada. Näiteks geoloogialoa saamiseks kulus meil kolm aastat. Lõppkokkuvõttes tegime selle kuu ajaga ära. Puurisime 30 puurkaevu, mis andsid suurepäraseid tulemusi (me ise ei oodanudki) – see on veel üks Väo. Eesti vajadus killustiku järele oli parimatel aastatel neli-viis miljonit tonni aastas. Harjumaal – kaks-kolm miljonit. Meie uue liini abiga suudame ilma pingutuseta toota miljon tonni aastas (12 tundi päevas). Kui noorem Savisaar oli keskkonnaminister, esitas ta mulle vaid ühe küsimuse: «Kas te suudate toota kaks miljonit tonni?» Muidugi suudame – andke meile Maardu-3! Ostan teise sellise liini ja pole mingit probleemi. Arvan, et lõpuks saame kaevandusloa ka. Ja siis läheb vald kohtusse.
Kui te räägite, et seda paekivi on vaja Rail Balticule, siis ma ei kujuta ette, et selline projekt jääks ellu viimata lihtsalt sellepärast, et üks vald on vastu.
Selle probleemi saab lahendada kolme kuuga. Seadustesse on vaja teha kaks muudatust. Esiteks: riigimaal ja riiklikult kinnitatud varude peal teeb detailplaneeringu ja määrab maa otstarbe riik, mitte vald. Teiseks: kui vald riigikohtu otsust ei täida, siis tuleb nii trahvida, et on valus. Igal valitsusel pole mitte ainult õigused, vaid ka kohustused. Mõnikord on vaja ka võimu kasutada. Kõikide reeglitega kooskõlas, keskkonda järgides, kohustusliku keskkonnakaitse, kohustusliku taaskultiveerimise ja trahvidega rikkumiste eest.
Kas Maardu-3-le on alternatiivi?
Ei. On võimalusi avada karjäärid teistes kohtades. Ruu (ainult et see on 20 kilomeetrit kaugemal), Sõrve … Küsimus on selles, kus on selline kvaliteet ja kvantiteet. Selles piirkonnas puudub objektidele majanduslik alternatiiv – seda tõendavad lõppenud keskkonnamõjude hindamise tööd. Ja nendegi karjääridega lõi riik palju takistusi.
Te esinete sageli elektri teemal ja väga kirglikult. Kust selline kirg selle teema suhtes? Te ju tegelete paekiviga.
Pidage seda minu hobiks, kuna ma olen hariduselt elektriinsener. Enne tehase juhatamist töötasin oma väikesel kodumaal Kohtla-Järvel Estonslanetsis Oktoobri karjääri (hiljem kandis nime Aidu) peaenergeetikuna. Põlevkivi kaevandamine on minu isa põlvkond. Seetõttu ei ole ma ükskõikne. Eelmisel aastal saatis Delovõje Vedomosti mulle ajalehe esimese numbri koopia. Seal andsin koos varalahkunud akadeemik Raukase ja Estonslanetsi tollase juhi Lembit Kaljuveega prognoosi, mis võib juhtuda Eesti energeetikaga, kui me ei tee seda, mida vaja. Me pole oraaklid, aga suureks kahjuks ei tabanud me siis isegi mitte kümnesse, vaid kõigisse 11sse. Võtame Elektrilevi. Täiesti kummaline struktuur. Kõige õigem, mida praegune valitsus teeb, on tahtmine see eraldada (või likvideerida või Eleringiga liita, pole oluline). Mul oli Oktoobri karjääris 50 kilomeetrit elektriliine, mida hooldas umbes kümme elektrikut. Elektrilevil on üle Eesti tuhandeid kilomeetreid elektriliine ja kogu Eesti peale 30 kontoritöötajat (möödunud aasta 4. kvartalis 44 – toim).
On vaja rohkem inimesi?
Ma ei tea, millal Elektrilevi juht viimati oma objekte külastas: tõenäoliselt on hooldus üle antud erafirmadest alltöövõtjatele. Kui Saaremaa tehas eelmisel aastal meiega liitus, heitsin pilgu seda teenindavale alajaamale ja mul tõusid viimased juuksed püsti.
Samuti räägite palju rohelisest elektrist. Mis sellega valesti on?
Ma leian, et see on 21. sajandi suurim bluff. Rohelist elektrit saab ja tuleks kasutada väikestes kogustes seal, kus see on tulus: näiteks üksikutes suvilates ja taludes.
Arvestades, kui palju päikest Eestis on, ei hakka isegi rohelise elektri suurim patrioot rääkima päikesepaneelide asjakohasusest Eesti jaoks.
Mis puutub tuulikutesse, siis ma ei usu, et need suudaksid asendada fossiilkütusel põhinevat elektrit tõsise tööstuse jaoks. Kehtivad füüsikaseadused: kui palju saad, nii palju ka annad.
Kogu roheline elekter on doteeritud. Kas teate, kui palju riik neile meie oma vahenditest juurde maksab? Kuni sada miljonit eurot aastas. Kuna elektrivajadus on langenud, siis uuest aastast alates maksame neile kilovatt-tunni eest veelgi rohkem – et nende kasumlikkus jumala pärast ei langeks. Enne kui Parts mõni aeg tagasi toetusi kärpis, oli mõne elektrijaama kasumlikkus Eestis umbes 40%. Kujutate ette? Jah, mul on kogu tehase ajaloo rekord – 18% (see oli fantastika)!
Mis tuulikutega täpsemalt valesti on?
Texase osariigi kohta teame, mis juhtub, kui tänaval on pakane ja tuult pole (seal on kõik tuulikud külmunud). Seetõttu tekkis mõistlik idee ehitada maastikku kasutades hüdroakumuleerimisjaamad, kui kaks veekogu on erineval kõrgusel. Ühe hüdroelektrijaama maksumus, mida väidetavalt Paldiskisse ehitada tahetakse, on üle miljardi euro, mis tähendab, et see ei tasu kunagi ära. Kuid sellise jaama kasutamine Estonia kaevanduse töödeldud ruumis on mõistlik samm.
Tuulikute osas kuulsin kahte vastandlikku seisukohta. Esimene on see, mida teie räägite («tuulikud ei suuda asendada fossiilkütuseid»). Teine on see, et ainuüksi Tootsi tuulepargist piisab poole Eesti elektritarbimise tagamiseks
… … tugeva tuule üksikutel minutitel. Jah, pole küsimust: las ehitavad selle tuulepargi. Oma kulul, laenudega ja ilma toetusteta. Ja siis ma võtan nende ees mütsi maha. Aga ma ei usu sellesse. Nad kasutavad ära asjaolu, et kõik ei õppinud koolis hästi. Olen veendunud, et kogu see rohelise elektri lugu saab järgmise kümne aasta jooksul läbi. Aga elektripuuduse probleem Eestis saab lahendatud kolme aastaga. Sealjuures elementaarselt. Kõigist Balti ja Eesti elektrijaamade kateldest töötab praegu normaalselt vaid kaks – Soome katlad võimsusega 300 megavatti. Seal on neli «auku» – kohad, kus kunagi seisid katlad, aga need demonteeriti. On olemas joonised, mille järgi paigaldati kaks Soome katelt. Kogemused on olemas (inimesed, kes seda tööd tegid, on veel elus). Mis takistab meil kaks-kolm sellist katelt juurde tellimast? Seda kõike tegime aastatel 2008–2009. Kõige kogenumate inimeste sõnul, kes sellega tegelesid, kulub alates tellimise hetkest kuni katla käivitamiseni kolm aastat. Ja kes keelab meil mitut katelt paralleelselt ehitada? Poliitika. Põlevkivielekter paiskab atmosfääri CO2 . Aga miks ei tegeleta CO2 kogumisega? Räägitakse, et see on kallis. Kuid TTÜ teadlased tõestasid oma arvutustega, et niipea, kui CO2 kvoodi hind ületab 60 eurot, muutub see tasuvaks. Järgmisena tekib CO2 säilitamise küsimus. Norralased on valmis CO2 vastu võtma mis tahes koguses. Põhjamere puuraukudes hoitakse palju rasket naftat. Neil on paralleelselt puuritud puuraugud, kuhu nad tahavad CO2 sisse ajada, saavad selle nafta välja pigistada. Jah, nad on targad – võtavad utiliseerimise eest raha. Ja Tiit Vähi on valmis oma sadama kaudu CO2 transportima.
Olete optimist või pessimist?
Olen kõiges realist. Leian, et suudame paekillustiku probleemi lahendada kui mitte sel, siis järgmisel aastal, ja suudame Eesti energeetika probleemid asjatundlikult lahendada juba kolme aasta pärast. Ja viie kuni kümne aasta jooksul suudame lahendada CO2 utiliseerimise küsimused. Ning omades põlevkivivarusid sajaks aastaks (Tapa leiukoht), selle kõrval on Euroopa suurimad fosforiidivarud (sinna on vaja ehitada elektrijaam, sadam juba on, seal on raudtee). Ja siis, võideldes planeeti ähvardava tegeliku näljaprobleemiga (aga fosfaatväetised võivad seda probleemi minimeerida), jõuamegi Euroopa viie rikkaima riigi hulka.
