Lasnamäe külje all Väo karjääris käib kõva töö, vasaratega raiutakse paekivikihte tükkideks. Lõhkamise asemel toimub tänapäeval raimamine ehk kihtide lahti murdmine hüdrovasaratega, et toormekaod oleksid võimalikult väikesed. Seejärel pestakse erinevate sõelte abil jääkmaterjalist peenkillustik ja paekiviliiv välja. Läbi pestakse ka aastate jooksul kerkinud lubjakivituha mäed, mille tulemusena tekkivat savi kasutatakse karjääri rekultiveerimiseks.

Killustik veetakse uute Jaapani Komatsu veokitega minema. «Meil vedas, vahetasime hiljuti väsinud Vene tehnika jaapanlaste oma vastu välja,» rõõmustab Limestone factories of Estonia (LfoE) juhatuse esimees Vladimir Libman. «Investeering läks küll kalliks, kuid see oli tark otsus, sest sõja tõttu pole nüüd enam Vene masinatele varuosigi saada.»

Nagu enamik ehitusmaterjale, on ka killustik tänavu kallinenud. «Kliente on sellegipoolest küll ja aasta lõpuni oleme tellimustega kaetud,» lausus Libman. Aasta algusest on näiteks lubjakivikillustik kallinenud ligi 15 ja paekiviliiv 10–12 protsenti. Mõningate tootesegmentide, näiteks kõrgemargilise betooni valmistamiseks sobiva peenkillustiku puhul ulatub hinnatõus üle viiendiku.

Kuidas aga mõjutab tellimusi see, et transpordiamet külmutas hinnatõusu tõttu 50 tänavust teedeehituse objekti? LfoE tegevjuhi Kuldar Õunapuu sõnul on 2022. aasta tühistatud objektid pigem regionaalse tähtsusega ning nende ettevõtte tegevusele võivad need rohkem mõju avaldada aasta teises pooles ja märgatavalt rohkem tuleval aastal. Küsimusi tekitavad näiteks Peterburi tee ja Tallinna haigla tulevik ning ka Rail Balticu ja sellega kaasneva infrastruktuuri ehitus.

«Õnneks on meil piisavalt palju unikaalseid ja innovaatilisi tooteid, mis võimaldab pakkuda klientidele märgatavalt suuremat valikut,» rääkis Õunapuu. «Samas bituumenikriisi tunneme juba nüüd, kuna asfalditehased töötavad praegu vaid osalise tööajaga, sest bituumeni kättesaadavus on oluliselt halvenenud. Tuleva aasta ja planeeritavate objektide suhtes on ebakindlus suur.»

Tõsine probleem on see, et Väo lubjakivikarjäär ammendub juba lähiaastatel. Rail Balticu jaoks siit enam ilmselt polegi võimalik materjali tarnida. Praegu on kaevandada jäänud veel väike riba Narvast tuleva gaasitrassi taga ning samal ajal tegeleb LfoE juba karjääri täitmisega. Enne kaevanduse lõplikku sulgemist tasandatakse kogu Väo karjääri 176 hektari suurune ala endise loodusliku tasapinnani ehk Peterburi maantee kõrguseni. Praeguseks on tasandatud ligi pool karjäärialast, millest saab hiljem Tallinna tootmismaa.

Ekspordi kasvuks võeti kampa saarlased ja rajatakse uus tehas

Limestone factories of Estonia tekkis aprillis, kui Paekivitoodete Tehas liitis endaga Saare Dolomiit-Väokivi, ning nüüd plaanitakse Väo karjääri lubjakivist tooteid eksportida. Saaremaa ettevõte on olnud Eesti suurim loodusliku dekoratiivkivi tootja, kelle tootmismaht ületab Eesti turu vajadusi ligi viis korda. Kui varem on nende põhiturg olnud Venemaa, kuhu näiteks enne pandeemiat läks 61 protsenti käibest, siis juba eelmisest aastast läheb nende dolomiidist ligi 60 protsenti Rootsi. «Saarlastel vedas, et Vene turult hakati eemalduma juba paar aastat tagasi, muidu oleks seis vilets, sest venelastel on keeruline praegu tarnete eest isegi tasuda,» rääkis Vladimir Libman. «Skandinaavias armastatakse aga dolomiidi kõrval ka lubjakivi. Väo karjääri ja Gotlandi saarel kaevandatav lubjakivi on sarnane ja kuna rootslased on oma karjääre saarel sulgemas, siis meie jaoks turg üha avardub,» ütles ta. «Väos jätkub meil plaatidena ja paneelidena kasutatavat lubjakivi vähemalt seitsmeks aastaks ja ka tulevases Maardu 3 karjääris on sellist tooret küllaga. Saaremaal lubjakivi pole, kuid neil on kivitöötlemiseks tänapäevane tehnika ja ekspordikogemus ning seega oli liitumine mõlemale igati kasulik.»

Saaremaa ettevõtte juhi Hindrek Auväärti sõnul annab ühinemine neile ligipääsu Väo paekivivarudele. Lubjakivi viiakse praegu Väost Saaremaale, kus see lõigatakse plaatideks ja teisteks toodeteks. Kuna toorme transport saarele ja valmistoodangu tagasi vedamine, et see laevadega mandrilt Skandinaaviasse saata, on kallis, rajatakse hiljemalt viie aasta jooksul Lasnamäele lubjakivi töötlemise tehas. Saaremaal kaevandatakse dolomiiti edasi ja seal toimub ka selle töötlemine.

«Dolomiiti kasutatakse rohkem majade fassaadidel, Väo lubjakivi aga siseruumides näiteks põrandaplaatidena, treppidena ja köögitasapindadena,» kirjeldas Auväärt. «Tänu koostööle on meil võimalik nüüd killustiku tootmise kõrval ka lubjakivi väärindada. Viimistluskiviks sobib küll umbes kümnendik kaevandatavast mahust, kuid selle toodangu hind on märkimisväärselt kõrgem.»

Ettevõte prognoosib, et umbes nelja aasta pärast muutub paekillustik Harjumaal defitsiitseks, sest ka Harku ja Väo Paas OÜ karjäärid hakkavad ammenduma. Vastasseis karjääride rajamisele on kõikjal pealinna ümbruses suur, aga kui killustikku tuleb hakata vedama kaugemalt, toob see märgatava hinnatõusu. Libmani sõnul on killustikku otstarbekas ehitusele vedada 30–50 kilomeetri raadiusest, sest muidu tõuseb hind paar korda kõrgemaks.

Tema hinnangul lahendab defitsiidiprobleemi uue kaevandamisala kasutusele võtmine. LfoE plaanib rajada Jõelähtme valda karjääri Maardu 3, mille kasutuselevõtuks on tehtud ettevalmistusi juba neli aastat. Samas vaidleb kaevandamisluba menetlev keskkonnaamet kohtus kohaliku omavalitsusega – viimane on karjääri rajamise vastu. Seni on kohtuasjades keskkonnaamet peale jäänud.

Limestone factories of Estonia

Aprillis liitumisega tekkinud ettevõttel on 13 osanikku. Vladimir Libmanile kuulub uuest firmast 45% ja Hindrek Auväärtile 26%.

Paekivitoodete Tehase müügitulu oli 2021. aastal 11 miljonit eurot, kasum 2 miljonit eurot ja töötajaid oli 75.

Saare Dolomiit-Väokivi müügitulu oli 2021. aastal 2 miljonit eurot, kasum 0,4 miljonit eurot ja töötajaid oli 41.

Maardu 3 puhul hinnatakse detsembrini keskkonnamõjusid, mille käigus kogutakse kokku kõik kaevandamise alustamisega seotud argumendid ja analüüs pannakse avalikule arutelule. Talumatute ja lahendamatute probleemide ilmnemisel ettevõte kaevandamist ei alusta. «Praegu näeme, et karjääri rajamisega kaasnevad probleemid on lahendatavad,» lausus Libman. «Eks seal on vaatluse all loodusväärtused ja mõju kaevude veetasemele ning liikluskoormus ümberkaudu asulates ja teedel. Auk maa sisse paratamatult tehakse ja kogukond saab otsustada, kas karjäär rekultiveerida hiljem veekoguks või taastada Väo karjääri eeskujul endisele ligilähedane seisund. Vald on aga seni iga uuringu vastu ja vaidlustab neid kohtus, ehkki on need seni kaotanud.» Ettevõtte hinnangul on ainult üks objektiivne probleem: kogukonna vastuseis, mille tugevus sõltub oluliselt ka valimistsüklist. Vald peab aga Jõelähtme vallavanema Andrus Umboja sõnul karjääri Maardu 3 uuringuruumi uue kaevanduse avamiseks täiesti sobimatuks. «Näiteks asub uuringuruum märgalal. Tegemist on Maardu rabaga, kuhu alles paar aastat tagasi kavandas riik jääksoo loodusliku veerežiimi taastamist, kuid see kavatsus on nüüd kadunud nagu vits vette,» kirjeldas Umboja. «Rabad tekivad ikka sinna, kus on piirkonna kõige madalamad kohad.»

See piirkond ujutatakse vallavanema sõnul vähemas või suuremas mahus üle igal aastal. «Jõelähtme jõe luht ja kraavistik tõusevad üle kallaste, ka põllud ujutatakse üle ning seetõttu pole selles piirkonnas võimalik kaevandada nii, et kogu karjäär koos tehnikaga ära ei upu,» nentis Umboja. «Nii võimsaid pumpasid pole, mis suudaksid sellise veekogumi Jõelähtme jõkke ära pumbata. Rääkimata sellest, mida põhjustab nii ulatuslik veetaseme alandamine piirkonna veerežiimile ning millised riskid ja reostus võivad tekkida, kui rajatav karjäär upub regulaarselt paar korda aastas ära.» Tema sõnul asub piirkonnas ka rohkelt kaitsealuseid looma- ja taimeliike.

Samuti on valla hinnangul probleemiks raskeveokite liiklemine. Maardu 3 asuks küll riigiteede vahetus läheduses, kuid kõik peamised suunad raskeveokite liiklemiseks läbivad piirkondlikke asulaid ja külakeskusi. «Jutt, et transport suunatakse otse Tallinna-Narva maanteele, ei ole usutav. Selleks tuleks riigi transpordiametil teistel riigiteedel rasketranspordi liikumine keelata, mis ei ole usutav ega võimalik,» märkis Umboja.

Jõelähtme valla ja riigi vahel on tema sõnul käimas läbirääkimised tekkinud vastasseisu ületamiseks ning lahenduste leidmiseks. «Vallavolikogu saatis aasta alguses majandusministeeriumile pöördumise, milles teeb ettepaneku läbirääkimisi jätkata. Riigi algatatav maavarade teemaplaneering on samm õiges suunas, kuid eeldab selle raames põhimõtteliste küsimuste läbirääkimist, kaasa arvatud õigusaktide muutmist.»

Kaevandusfirma väitel on aga Maardu 3 vana turbakaevanduse ala, mis asub hoonetest eemal ja mille lubjakivivarud on rikkalikud. Sealt saaks kaevandada kuni 20 miljonit kuupmeetrit maavara, mis tagab piirkonna lubjakivikillustikuga varustatuse 2050. aastani, millest piisaks nii kõikidele Harjumaa ehitustele kui Rail Balticu rajamiseks.

Artiikli allikas: https://majandus.postimees.ee/7528561/killustikust-saab-pealinna-lahistel-defitsiit-kuid-uut-karjaari-keegi-oma-tagahoovi-ei-taha

Hüppeline kallinemine sunnib nii poliitikuid, ametnikke kui ka ettevõtteid otsima lahendusi, kuidas saabuvat kriisi Eesti tooraine abil leevendada.

Ettevõtjaid haaranud tunne sarnaneb COVIDi esimese laine aegadele, kui kõik tõmbusid näost kaameks. Allakäigu vältimiseks tuleb kõikide võimalike vahenditega kindlustada kohalikku tootmist ja kohaliku tooraine kasutamist.

Ühe arvestatava stsenaariumi kohaselt jõuame peagi keskkonnaaktivistide ideaalmaastikule, kus kõik ehitused pannakse seisma, ka need, mida rahastab riik ja uusi ehitusmaavarade karjääre pole rajada vaja. Sisendid kallinevad iga päevaga ja fikseeritud hinnaga ehituslepinguid pole ühel hetkel enam võimalik täita, sest ükski ettevõte lõputult alla omahinna ehitada ei saa. Kui tellijad osutuvad paindumatuteks, võib kaasneda pankrottide laine.

Metalli tonni hind kasvas lühikese aja jooksul 800 eurolt 3200 euroni. Kui varem maksis Paekivitoodete Tehas karjääritehnika mõne varuosa eest 400 eurot, siis nüüd 1200. Kulutame aastas ligi miljon liitrit kütust, hüppeline kallinemine mõjutab oluliselt tootmiskulusid.

Killustiku turul valitseb praegu äraootav seisukord. Talv on alati olnud madalhooaeg: veebruaris müüme terve kuu jooksul sama palju nagu suvel kahe päevaga. Saatsime uued hübriidsed ja keskkonnasõbralikumad karjäärimasinad tootja juurde hooldusremonti ning ootame neid enne tavapärase kõrghooaja algust tagasi. Karjääritehnika areneb jõudsalt suunas, et kütuseks kasutatakse elektrit, mida saab toota taastuvatest allikatest.

Kui raha tõmmataks asfaltkatete rajamisest, teedeehitusest ja betooni valmistamisest välja ja tööd pole, toob maailma parimate killustiku tootmise liinide omamine rõõmu asemel peavalu.

Kõik me saame aru, mida tähendab äririski võtmine. Prognoosimatud kriisid kuuluvad kindlalt äririski alla. Praegu aga näeme, et löögi ei või sattuda mitte ainult üksik ettevõte ja isegi mitte üks või kaks sektorit, vaid kogu majandus. Seetõttu tuleb lauale tõsta kõik kriisi mõjusid vähendavad meetmed.

Ehitusmaavarade puhul pole vaja kohe seadusi muutma hakata, sest piisab juba välja töötatud lahendustest, millega seni venitati arusaamatute ametkondlike käsuliinide või arenguks ebaoluliste huvide hoidmiseks.

Praeguses olukorras ja prognoositavas tulevikus saame ehitustööstust käigus hoida ainult kohaliku toormega. Idee, et ehituses tuleb eelistada Põhjamaadest pärit graniitkillustikku, kõlas põhjendamatuna juba varem. Asfaltkatte pealiskihis ja mõnedes erilist vastupidavust nõudvates betoondetailides täidab graniitkillustik suurepäraselt oma rolli. Valdava osa

ehitussõlmede täitematerjaliks sobib paekivikillustik suurepäraselt nii kvaliteedi kui ka hinna poolest. Kõik alumised kihid saab ja tuleb valmistada kohalikust materjalist.

Imporditud toorme puhul pole võimalik muutusi hinnas ja kättesaadavuses prognoosida. Kui eelistame graniiti, kuid hind kallineb Põhjamaades kaks korda ja kauba üle mere vedamiseks pole laevu võimalik leida, siis ehitussektorit tabab halvatus. Me hakkame liikuma mööda allakäigutreppi, kus hinnad tõusevad, ehitamine läheb üha kallimaks, mahud vähenevad, majandus hangub ja meie elukvaliteet langeb.

Valitsus peab tagama kohaliku toorainega varustamise järjepidevuse, milleks tuleb koputada ehitusmaavarade leiukohtadel asuvate kohalike omavalitsuste südametunnistusele. Väga selgelt tuleb sõnastada fakt, et maavarad kuuluvad riigile, mitte vallavalitsusele, ja riigil lasub kohustus nii maavarade uurimiseks kui ka rahvamajandusele kättesaadavaks muutmiseks.

Eestlaste heaolu pole võimalik tagada ilma uusi karjääre avamata, sest ehitusmaavarasid peab kaevandama tarbimiskohale võimalikult lähedal, et vähenda CO2 jalajälge ja kulutusi transpordile.

Eestis ei toimu röövkaevandamist, kuid loomulikult mõjutab kaevandamine loodust silmaga nähtavalt ja häirib inimesi. Kohtades, kus kopp maasse lüüakse, loodus hiljem taastatakse, mis kuulub äriplaani juurde. Paekivitoodete Tehases rakendatava karjääride täitmise meetodiga võib rekultiveerimisel saavutada tulemuse, mis sarnaneb ligilähedaselt kaevandamise eelsele olukorrale. Seda muidugi juhul, kui kohalik kogukond ei soovi aastakümnete pärast karjääri asemel näha veekogu.

Oluline nihe tuleb saavutada Transpordiameti käitumises. Kui Paekivitoodete Tehas läks esimesena üle paekivi jäätmevabale töötlemisele, hakkasime tootma suures koguses paekiviliiva, mis kvaliteedi poolest sobib teedeehituses asendama tavapärast kvartsliiva. Transpordiamet eiras paekiviliiva keskkonnaalaseid eeliseid ja tõrjus selle hangetest. Põhjenduseks toodi absurdne väide, et Paekivitoodete Tehas hoiab monopoolset positsiooni. Praegu toodavad teised ettevõtted paekiviliiva, mida eratellijad meelsasti kasutavad.

Seetõttu tuleb teedeehituses ümber teha mõned riigi ette kirjutatud retseptid, et saaks kasutada kvartsliiva asemel paekiviliiva. Teedeehituses ei tohi praeguses ebakindlas majandusolukorras lähtuda ametniku suvast.

Eestis leidub õnneks piisavalt kohalikku toorainet väga mitmele tööstusharule. Peame oma rikkust arukalt kasutama, et raske aeg üle elada.

Allikas: https://arileht.delfi.ee/artikkel/120002380/ettevotja-krahh-piilub-ukse-vahelt-aga-koik-pole-veel-kadunud

Paekivitoodete Tehase OÜ liitis endaga OÜ Saare Dolomiit-Väokivi ning uueks ärinimeks saab Limestone factories of Estonia OÜ, ning nüüd suur osa meie toodangust läheb ekspordiks!

Saare Dolomiit-Väokivi OÜ kustutatakse registrist. Kaubamärkidena säilivad Paekivitoodete tehas ja RevalStone. Limestone factories of Estonia OÜ  juhatuse uued liikmed on: Vladimir Libman, Kuldar Õunapuu, Natalia Šumeiko, Hindrek Auväärt.

Paekivitoodete Tehase OÜ soetas Väo karjääri kaks uut Jaapani oma Komatsu HM300 dumper tüüpi veokit. Täname pikaajalist koostööpartnerit Baltemi ning soovime juhtidele edu uute masinatega kohanemisel.