Hea klient! Anname Teile teada, et alates  01.05.2022 kehtib uus hinnakiri, mis  laieneb ka lepingulistele klientidele.

Vabandame tekkinud ebameeldivuste pärast ning soovime oma klientidele pakkuda jätkuvalt kvaliteetseid täitematerjale ning esmaklassilist teenindust! Parimal tasemel koostööd soovides Paekivitoodete Tehase OÜ.

Enam kui 60 aastat on OÜ Paekivitoodete Tehas Lasnamäe külje all asuvast Väo karjäärist lubjakivi ammutanud, nüüd aga hakkab ehituses ülioluline maavara sealt otsa saama, uute kaevealade avamine lähemas ümbruses on aga pehmelt öeldes keeruline.

Paekivitoodete Tehase luba Väo lubjakivikarjääris majandamiseks kehtib tegelikult 2039. aastani, ent juba ammu on selge, et killustiku tootmiseks vajalikku maavara seal selle ajani ei jätku.

Praegu tegeleb ettevõte karjääri läbikaevatud osade täitmisega, nimetatud tärminiks tasandatakse kogu Väo karjääri 176 ha suurune ala endise loodusliku tasapinnani ehk Peterburi maantee kõrguseni ning seejärel saab maardla lugeda suletuks.

Praeguseks on tasandatud ca 70 ha suurune karjääriala. Sel moel antakse Tallinna linna käsutusse tööstusmaastiku tuiksoonel paras maalahmakas, sest siinpool Pirita jõge on tootmismaa kruntidest nappus käes.

Lubjakivi võib muutuda defitsiidiks

Praegu on kaevandada jäänud veel väike riba Narvast tuleva gaasitrassi taga. Et Väo kaeveala sulgemine on lähema viie aasta küsimus, otsib Paekivitoodete Tehas kohta, kuhu rajada uus lubjakivikarjäär. Muide, huvitav kurioosum on see, et Eesti kõige suurem ja kvaliteetsem paekivivaru asub tegelikult Lasnamäe all. Aga sealt on seda muidugi lootusetu kätte saada.

Tegelikult pole asi pelgalt kaevandamisele ja killustiku tootmisele spetsialiseerunud ettevõtte ärihuvis, vaid mängus on kogu riigi majandus, taristute ehitamise tulevik ja seega kogu ühiskonna heaolu, sest paekivikillustik on üks ehitamise ja ehitusmaterjalide tootmise tähtsamaid komponente, millest valmivad betoon ja betoonitooted, mille eksport moodustab arvestatava osa Eesti väliskaubandusest.

Lisaks kasutatakse lubjakivikillustikku nii teede kui ka ehitiste aluse pinnase täitematerjalina.

Uuritud ja vaagitud on paljusid kohti, praegu peab ettevõtte juhatuse esimees Vladimir Libman kõige reaalsemaks Jõelähtme valla aladel Maardu mõisa lähistel paiknevat 156 ha suurust endist turbamaardlat koondnimetusega Maardu III. Seal leidub pinnases keskmiselt 13 meetri paksune lubjakivilade.

Just seal on ka uuringutega kõige kaugemale jõutud, keskkonnaametilt uuringuload kätte saadud ja proovipuurimised tehtud, ent siis pidas Jõelähtme vallavalitsus vajalikuks keskkonnaamet kohtusse kaevata. Vallal on nimelt kuhjaga põhjendusi, miks Maardu III on uue karjääri avamiseks ebasobiv paik.

Omal ajal teenete eest majanduse arendamisel Eesti kodakondsuse saanud Vladimir Libman pole lootust kaotanud. Ta ütleb, et Paekivitoodete Tehas järgib asjaajamistes rangelt seda, mida seadused ette kirjutavad. Maardu III-s oleksid tema hinnangul karjääri häiringud kohalikele elanikele ning keskkonnale kõige väiksemad.

Libman peab enda missiooniks lähemate aastate jooksul leida ettevõttele vajalik toorainebaas, et kindlustada Paekivitoodete Tehase tulevik.

«Kui Maardu III näiteks homme avatakse, lähen kohe pensionile ja ettevõtet hakkavad juhtima nooremad inimesed», – lubab ta. «Kui aga Maardu III takerdub bürokraatia ja ametnike kempluse taha, siis saavad meie firma 30–35 töötajat jätkata paekiviplaatide tootmises. See on praegu meie alternatiiv».

Väos jagub paasi veel 4–5 aastaks

Kuna vastasseis karjääride rajamisele on kõikjal Harjumaal suur (teadaolevalt pole siinses piirkonnas kogu Eesti taasiseseisvuse jooksul avatud ühtegi uut arvestatava materjalimahuga lubjakivi kaeveala), siis peab Paekivitoodete Tehase juhatuse liige ja tegevjuht Kuldar Õunapuu vägagi tõenäoliseks, et umbes viie aasta pärast muutub paekivikillustik siinkandis defitsiidiks. Sest ka Harku ja Väo Paasi karjäärid hakkavad tasapisi ammenduma.

Nii tuleb kivi hakata kusagilt kaugemalt kohale vedama, sest ainuüksi Rail Balticu raudteetrassi ja sellega seonduvate maanteesõlmede ehitamine vajab jätkuvalt suurtes kogustes paekillustikku. Samas loetakse majanduslikult otstarbekaks, et killustiku toorainebaas asub ehitustandrist optimaalselt 30 km, maksimaalselt 50 km raadiuses.

«Kusagil nelja-viie aasta pärast võib juhtuda, et paekivikillustik saab vähemalt Harjumaa regioonis otsa ja teoks saab see, mis praegu toimub elektrihinnaga, kui me avastame, et elektrile ei kulu kuus enam mõni euro, vaid mitusada eurot», – maalib Õunapuu pildi võimalikust tulevikust.

«Kui enam-vähem ühel ajal saavad tühjaks meie karjäär, Harku ja Väo Paasi karjäärid, siis tuleb killustik tuua näiteks Soomest või mujalt Eestist, mis tõstab praegust hinda kaks-kolm korda. Näiteks teedeehituses väljendub see nii, et kui praegu ehitad kilomeetri, siis edaspidi saad sama raha eest ehitada umbes 400 meetrit».

Tulevik on paekivi väärindamise päralt

Kuna tulevik uute karjääride avamise osas on tume, püüab Paekivitoodete Tehas leida võimalusi paekivi kui loodusressursi väärindamiseks. Uus toodang on eelkõige Skandinaavia turule suunatud paekiviplaadid, mille eest saab küsida head hinda. Nii algavad lubjakiviplaatide ruutmeetrihinnad Eestis 50 eurost, Rootsis 100 eurost.

Selle eesmärgi nimel ühineb ettevõte lähikuudel Väo karjääri naabruses juba aastaid lubjakivist ehitusmaterjale (põrandaplaate, -liiste ja aknalaudu) tootva ettevõttega Reval Stone. Siiani on Reval Stone’i toodangu oluline turg olnud Venemaa, kuhu tarnitakse isegi mitme tonni raskusi Saaremaa dolomiidist valmistatud sambaid. Lisaks Väo karjäärile on Reval Stone’il kaevandusõigus Märjamaa lähistel Orgita paekivikarjääris ning Saaremaal Kaarma ja Selgase dolomiidikarjäärides.

«Ühinemisega saame juurde n-ö ekspordimõõtme, lisaks on see paekivi kõige suurem väärindamine ja põhimõtteliselt täielik ärakasutamine», – selgitab Kuldar Õunapuu. «Müües paekivi killustikuna, on võimalik tonni eest teenida kümmekond eurot, dekoratiivkivina müües on tonni hind kusagil 1500 eurot».

Kuidas motiveerida omavalitsusi?

Kaevandusfirmades on avaldatud arvamust, et iseäranis pärast seda, kui kärbiti omavalitsuste eelarvesse laekuvat ressursitasu, polegi vallad enam motiveeritud maavarade kaevandusi oma territooriumile lubama. Võimalik, et asja iva peitub selles, et seadusandja peaks süvenema võimaluste vaagimisele, kuidas suurendada omavalitsuste huvi, et nende aladel ikkagi ka maavaradel põhinev tööstus areneda saaks.

Ennekõike kehtib see Tallinna ümbruskonna valdade kohta, mis iseenesest on pealinnas tööl käivaid maksumaksjaid tulvil, mistõttu eelarve täitmisega probleeme pole ja nii on ka keeruline neid isegi riigi tasemel mõjutada uusi karjääre avama. Nii ka Jõelähtme vallas, kus aastaid on võimul Reformierakond, mis kohalikul tasandil on karjääri vastu, samas riigi valitsuses olevad reformierakondlased suhtuvad maavarade kasutamisse üldiselt soosivalt. Lahendamatuna näiv vastuolu on viinud olukorrani, kus vald ehk sisuliselt riiklik instants käib lõputut kohtuteed riigiametiga ja sisuliselt vabariigi valitsuse otsuste vastu.

Jõelähtme vallavanem Andrus Umboja märgib, et kaevandustega seotud küsimuste üle seisukohtade kujundamine on vallavolikogu pädevuses, seega formaalselt on tegemist rahvaasemike tahtega.

Vastuargumentidest toob Umboja esmalt välja tõsiasja, et Maardu III uuringuruum asub märgalal. Tegemist on Maardu rabaga, kus alles paar aastat tagasi kavandas riik jääksoo loodusliku veerežiimi taastamist, mis on EL-i üks olulisi eesmärke. Praegu on see kavatsus kalevi alla pandud, põhjust vallavanem ei tea.

Rabad tekivad sinna, kus on piirkonna kõige madalamad kohad ning kui vaadata maa-ameti kaardirakendusi, siis just Maardu raba ja lähipiirkond – Jõelähtme jõgi koos toitekraavidega – on koht, kuhu koguneb massiivne pinnavete kogum.

«Selles piirkonnas pole võimalik kaevandada nii, et kogu karjäär koos tehnikaga ära ei upu. Nii võimsaid pumpasid ei ole olemas, mis suudaksid sellise veekoguse Jõelähtme jõkke ära pumbata», -leiab Umboja. «Suurvete aegu ei mahu Jõelähtme jões vesi enam Kostivere karsti ära ja sinna tekib suur karstijärv. Pole reaalne, et samal ajal saaks sisuliselt selle kõrval olla kümnemeetrine süvend».

Kohalikke hirmutab raskeveokite tulv

Teisena märgib vallavanem, et piirkonnas asub rohkelt kaitsealuseid liike, eelkõige elavad seal kullilised (merikotkas) ja kahepaiksed (vesilikud), lisaks on leitud mitu kaitsealust taimeliiki. Kolmas põhjus on karjääriga kaasnev müra- ja tolmuhäiring.

« Maardu III uuringuala asub küll riigiteede läheduses, kuid kõik peamised suunad raskeveokite liiklemiseks läbivad piirkondlikke asulaid ja külakeskusi: Loo, Lagedi, Kostivere ja Aruküla alevikku; Maardu, Saha, Vandjala, Aruaru küla», – loetleb Umboja. «Jutt, et transport suunatakse otse Tallinna–Narva maanteele, ei ole tõsiselt võetav, selleks tuleks transpordiametil teistel riigiteedel rasketranspordi liikumine keelata, mis ei ole võimalik. Transport hakkab liikuma kõige otsemat teed sihtkohta ja see tähendab piirkonnas massiivset rasketranspordi läbisõiduvoogu järgneva 30–50 aasta vältel».

Vallavanem on seisukohal, et piirkondlikud riigimaanteed ei ole rajatud nii suure koguse rasketranspordi teenindamiseks. «Kõikidel piirkondlikel teedel on kevadeti ja sügiseti ees 8–10 tonni massipiirangu märgid, need teed ei pea sellist koormust ka muul ajal vastu», –  ütleb ta.

Jõelähtme valla ja riigi vahel käivad läbirääkimised tekkinud vastasseisu ületamiseks ning lahenduste leidmiseks. Vallavolikogu saatis hiljuti majandusministeeriumile pöördumise, milles teeb ettepaneku läbirääkimisi jätkata.

«Riigi algatatav maavarade teemaplaneering on samm õiges suunas, kuid eeldab põhimõtteliste küsimuste läbirääkimist, kaasa arvatud õigusaktide muutmist», –  märgib Umboja.

Allikas: https://www.harjuelu.ee/majandus-vajab-lubjakivi-aga-kuidas-saavutada-kokkuleppeid/

Postimees käsitles mullu 6. novembril ehitusmaavarade varustuskindluse teemat, märkides, et lubjakivi varu jätkub Harjumaal vaid viieks aastaks, kuid olukord läheb iga kuuga hullemaks. Valitsus saaks ehitusmaavarade kriisi lahendada, kui loovutaks kaevandustasudest senisest palju suurema osa kohalikule kogukonnale häiringuid korvavateks keskkonnaprojektideks, kirjutab Paekivitoodete Tehase juhatuse liige Kuldar Õunapuu. 

Ehitusmaavarade karjäärides peaks juba mõnda aega valitsema jõulurahu ning tootmisliinide ümber võiksid askeldada üksnes remondimehed, kes taastavad kulunud osi.

Paraku on ehitussektoris buum ja mürinat kostab karjääridest justkui tootmise kõrghooajal.

Paekivitoodete Tehas alustas küll oma moodsate ja keskkonnasõbralike tootmisliinide remondiga, kuid ehitusfirmade raugematu surve tõttu käivitasime eelmise põlvkonna seadmed, mida hoiame töökorras vaid ootamatute avariiolukordade puhuks.

Juba kasutuses olevate karjääride peatsest ammendumisest ja vajadusest uute avamiseks räägitakse tavapäraselt üksnes suuremahulisi riiklikke objekte, Rail Balticut ja neljarajalisi maanteesid silmas pidades. Kuid maavarade omanikul ehk riigil lasub kohustus kindlustada toormega meie igapäevast ehitustööstust.

Just igapäevased vajadused hoiavad kaevandusfirmasid töös ajal, mida tavaolukorras peaks iseloomustama rahu ja vaikus. Lisaks hoogsalt kerkivatele uuselamutele vajavad tooret ka betooni- ja raudbetoonitoodete tehased, mis tegelevad muu hulgas ekspordiga Skandinaaviasse.

Mõned aktivistid ja isiklikust poliitilisest huvist kantud vallajuhid aga pilluvad uute karjääride avamisele edukalt kaikaid kodaratesse, kasutades looduse kaitsmise loosungeid. Lähim näide pärineb Harjumaalt Jõelähtme vallast, kus valitsuskoalitsioon sisuliselt loobus maavarade poliitikast, öeldes ei isegi geoloogilistele uuringutele. Sellise mugava ja ignorantse suhtumisega kühveldatakse igal aastal hiiglaslikke summasid advokaadibüroodele, et hoida üleval viljatuid kohtuvaidlusi. Elukeskkonna hoidmise ja möödapääsmatu rohepöördega pole sellel mingisugust pistmist. Puhas avantürism.

Tänu rohepöördele tulevad Eestisse enneolematud investeeringud Euroopa Liidust, millega kaasnevad suuremahulised ehitustööd kõikides majandussektorites ja ühiskondlikus elus. Ilma kruusa, liiva või killustikuta pole võimalik rajada ühtegi tuule- või päikeseparki, energiatõhusat hoonet ega tagada nutikate ning fossiilkütustest vabade sõidukite liikumist. Vabandage väga, aga kõik vastupidised väited mitte üksnes ei kõla rumalalt, vaid ongi täiesti rumalad.

Kui ennast n-ö roheliste sulgedega ehtiv tegelane hakkab rääkima ideest, et Harjumaa ehitusobjektidele peaks hakkama vedama Ida-Virumaalt põlevkivitööstuse aherainet, siis keskkonna säästmisega pole sellel jutul mingit pistmist. Aheraine ei vasta ehituses kehtivatele kvaliteedinormidele. Kaugemalt kui 50 kilomeetri tagant ehitustoorme vedamine tõstab materjali hinna mitmekordseks. Arutut vedu peaks vältima ennekõike rohepöörde nimel, sest transpordiga tekkiv CO₂ saaste kasvaks üüratult suureks. Sama kehtib graniitkillustiku importimisel Põhjamaadest. Mõnedes ehitussõlmedes osutub graniitkillustik väga heaks, kuid ehitustööstuse ümber häälestamine peamiselt importtoorainele tooks vaid halba.

Kaevanduslubade väljastamisele eelnevad protsessid kahjuks venivad omavalitsustes üha pikemaks, sest riigi kehtestatud regulatsioonid muudavad kompromissi leidmise kogukonnaga ülimalt keeruliseks. Kogukonna huvi karjääride avamise vastu jahtus, kui omavalitsuse osa laekuvatest kaevandustasudest vähendati järsult. Naabervallad, kus kaevandusi või karjääre polnud, vaatasid kadedusega, kuidas mõnes teises vallamajas muutusid näiteks kempsud üle mõistuse luksuslikuks. Vallale laekuv keskkonnatasu peaks olema praegusest märkimisväärselt suurem, kuid seda tuleks kasutada vaid keskkonnaprojektidele. Vallamaja ei vaja kullast ukselinke.

Kaevandustasust suurema osa laekumine ei muudaks kohalikku omavalitsust põhimõttelagedaks, sest kogukond peab hakkama paratamatult näiteks mõne soostunud ala asemel nägema hiiglaslikku auku ja taluma veokeid. See hoiab pinget. Suhtumist, et tehtagu, aga mitte minu tagahoovis, et tasu sellegipoolest naeruvääristada. Vabas ühiskonnas pole kellelegi kohustust inimkonna heaolu nimel lihtsalt niisama kannatada.

Praegu korraldavad maavarade uuringuid ettevõtjad, kes ise huvituvad kaevandamisest. Kogukondades arvatakse, et niimoodi kallutatakse uuringu tulemusi kaevandamise poole.

Sellest eelarvamusest vabanemiseks kaalutakse nn kontsessiooni meetodit, kus uurijaks oleks riik, kes hiljem müüks kaevandamisõiguse avalikul oksjonil ettevõtjatele.

Kaevanduskontsessioon pole sobiv lahendus. Kaevandusettevõtja pole huvitatud uuringu tulemuste kallutamisest. Kui ta veenaks uuringufirmat näitama maavara tegelikkusest paremana ja keskkonnamõju väiksemana, siis ta häviks hiljem majanduslikult. Ebakvaliteetset maavara ei vaja keegi ning talumatu looduskahju suurendaks omakorda kulutusi.

Kontsessioonilepingu oksjonil saaksid paksu rahakoti tõttu eelise rahvusvahelised suurettevõtted, kelle tootmismahtude ja eesmärkide kõrval jäävad Eesti majanduse ja keskkonna huvid tahaplaanile. Kohalikele ettevõtjatele antakse odav alltöövõtt. Ehitusmaterjalide tööstuse varasema lipulaeva Kunda tsemenditehase hääbumine kinnitab seda.

Kui me ei motiveeri kohalikku kogukonda vastustundlikku kaevandamist lubama, siis kaotame oma majanduskasvu, tasuvad töökohad ning suutlikkuse rohepöördega kaasa minna.

Allikas: https://arvamus.postimees.ee/7421882/kuldar-ounapuu-eesti-majandust-ohustab-kivikriis#_ga=2.213853780.1544306807.1641895208-815498454.1595782673

Tallinna idapiiril asuva hiiglasliku Tondi-Väo paekivikarjääri varusid jätkub veel vaid kuni seitsmeks ning juba praegu on nii selles tegutsevatel ettevõtetel kui maa omanikuks oleval riigil hakanud tekkima mõtteid, mis selle alaga edasi peale hakata.

Karjääris tegelevad kaevandamisega kaks suurettevõtet: Eesti omanikega Paekivitoodete Tehas ning Šveitsi-Saksa ettevõte Väo Paas. Neist esimesel kehtib karjääris tegutsemise luba 13. jaanuarini 2039 ja teisel 6. maini 2022, mis ka suure tõenäosusega kümnekonna aasta võrra pikeneb. Kasutusloa lõppedes tuleb mõlemal ettevõttel ala täita, korrastada ja riigile üle anda.

Korrastamise eelduseks on väga suures osas aga praeguse kaevandamise kvaliteet. Ja killustiku kaevandamine on tehnoloogiliselt viidud tänaseks sedavõrd kõrgele tasemele, et järele ei jää enam sisuliselt mitte midagi ja kasutusele võetakse isegi tolm. Kuid nii pole alati olnud.

Olid ajad, mil vana paekivitootmise tehnoloogia kasutamisel tekkis 30-37% ulatuses materjali, mis jäi lihtsalt ootama aega, kuni sellega midagi peale osatakse hakata. Paekivi lõhati dünamiidiga välja, kamakad viidi purustisse ja tehti killustikuks ja järele jäi 0,4mm fraktsiooniga materjal, mida osad nimetasid tuhaks – osad tolmuks. Paekivitoodete Tehas ise aga materjaliks, millega võiks midagi kasulikku peale hakata, kui tuleb tehnoloogia, mis seda võimaldaks.

Suures osas ladustati selline materjal lihtsalt tuhamägedena karjääri alal – aastal 2008 oli nende mägede kogumassiks Väo karjääris umbes neli miljonit tonni. Sellist tuhka ei saa kasutada ei betoonis, ei teedel.

Paekivitoodete Tehase juhi Vladimir Libmani sõnul oli ettevõte sellele tuhale otsinud aastaid kasutust – isegi kosmeetikatööstuses, kuid see ei läinud töösse halli värvi tõttu. Lahendus hakkas koitma 2006. aastal, kui sõideti olukorraga tutvuma Põhja-Iirimaal asuvatesse kaevandustesse.

Selle käigu tulemusel ostis paekivitehas aastal 2008 seadeldise, mille abil sai plusskraadide juures asuda eraldama tuhamägedest pestud paekiviliiva. Ainuüksi sel aastal on müüdud seda tee- ja parklate ning ka hoonete ehitustele enam kui 350 000 tonni, kokku aastate jooksul pea 4 miljonit tonni – ainus, kes seda osta ei taha, on riigi transpordiamet.

Mis erinevus on „tavalisel” ja paekiviliival? Tavaline kvartsliiv kujutab endast teatavasti peenikest graniiti, mille osakeste suurus on 63 mikronit kuni 4mm. Pestud paekiviliiv on aga peenike paekivikillustik, mille terade suurus on sama, ent paekiviterad on alati teravamad ja seega hõõrdumine suurem. Vee imavuse erinevus paekiviliival aga vaid 1% kehvem kui kvartsliival.

Igal juhul langes Põhja-Iirimaa tehnoloogia kasutuselevõtu järel killustikutootmise jääkide hulk paekivitoodete tehase hallataval karjääri osal 30 protsendilt kaheksa protsendini. Alles jäi vaid savi, mille osakeste diameeter ei ole suurem kui 63 mikronit.

Esialgu jäi see savi lihtsalt basseinidesse, ent ettevõte ei jäänud ka 8 protsendiga rahule ja asus uurima, kas ka selle jäägiga poleks võimalik midagi kasulikku peale hakata. Leiti Itaalia ettevõte, mis näitas neile filterpresse – mudast pressitakse toore jõuga kogu vesi välja nagu vanade heade õunamahlapressidega. Tekivad paekivikoogid. Vastasel juhul tuleks aastaid oodata, enne kui vesi sellest loomulikult teel välja valgub – nüüd toimub see kohe.

Nagu öeldud, siis Paekivitoodete Tehasel oli varasemalt Väos kaevandamise luba 2019. aastani, nüüdseks on see pikendatud 2039. aastani. Selleks ajaks nõuab leping ettevõttelt, et kogu ala peab olema korrastatud – rekultiveeritud – ja varustatud all ka hüdroisolatsiooniga

Ja ettevõte ongi tänaseks saanud Amsterdami ülikooli teadlastelt kinnituse, et just need paekivikoogid – kui nende paksus on vähemalt meeter – on Euroopa normidele vastav hüdroisolatsioon. See on piisav paksus selleks, et alt näiteks põhjavesi välja ei pressiks.

Kõigi nende tehnoloogiate tulemus on, et kasutamata ei jää mitte protsentigi Väo karjäärist kaevandatavast paekivist.

„Ma arvan, et oleme sellise saavutusega ainsad maailmas,” ütles Vladimir Libman.

Tänaseks on Paekivitoodete tehase 176 hektari suuruse alaga Väo karjäärist 60 hektarit juba sisuliselt rekultiveeritud – vaja on vaid must muld peale vedada ja see töö loodetakse ära teha 2025. aastaks. Täidetakse seda ka ehitustel tekkivate kivide ja pinnasega.

Mis saab aga edasi? Killustikuvarusid jätkub suuremahulikuks tootmiseks Väo karjääris veel ligikaudu 5-7 aastaks.

Esiteks ettevõtte tegevus karjääris ei peatu. Nimelt uuest aastast liidetakse Paekivitoodete Tehas OÜga Saaremaal tegutsev OÜ Saare Dolomiit – Väokivi, mida tuntakse ka kaubamärgi Reval Stone järgi. Kui Saaremaale jääb dolomiiditootmine, siis kõrgemargilise lubjakivi parimatest kihtidest dekoratiivplaatide tootmiseks rajatakse tehas Väo karjääri ning see tegevus vältab seal rekultiveerimise kõrval 2039. aastani.

Teiseks võib linnal ja riigil võib sellele alale olla plaan rajada tehnopark – kuna korrastatud ala asub aga karjääri keskel, siis tuleb sinna elektrijaama poolsest küljed rajada ka ühendustee, karjääri tekib poolsaar, mis on samal kõrgusel Peterburi maanteega.

Riigi huvide esindajaks oleva maa-ameti maatoimingute osakonna juhataja Mai Lind rääkis, et keskkonnaameti poolt välja antud korrastamistingimuste kohaselt tuleb Väo lubjakivikarjäär korrastada selliselt, et tulevikus oleks võimalik selle kasutusele võtmine ettevõtlus- ja tootmisalana.

„Tondi-Väo lubjakivikarjäär tuleb korrastamistingimuste kohaselt korrastada tootmismaaks ja veekogude maaks,” rääkis ta.

Rae vallavolikogu 2013. aasta otsusega tuleb aga karjääri valla aladele jäävad mäetööstusmaa alad kaevandamistegevuse lõpetamise järgselt korrastada ja kujundada rohealadeks ning võimalusel tagada nende avalik kasutus.

Ehk siis: lubjakivikarjääri lõunaosas paiknev Lagedi tee 32 kinnisasi korrastatakse osaliselt rohumaaks ja osaliselt veekoguks. Veekogu põhi, nõlvad ja kaldaala tuleb kujundada selliselt, et veekogu oleks võimalik vajadusel kasutada avaliku veekoguna.

Kuid huvilisi on teisigi. Nimelt on Eesti Hobikrossiklubi Motohalli Arenduse MTÜ 23.07.2021 pöördunud maa-ameti poole ja palunud seisukohta Väo Paasi alale tehnikaspordikeskuse rajamiseks. Paraku anti talle teada, et kuivõrd Väo Paasi keskkonnaloa kehtivusaeg on pikendamisel, siis ei näe OÜ Väo Paas võimalust lubada kedagi lähema 10 aasta jooksul sinna suuremahuliste tegevuste jaoks.

Mis puutub killustiku tootmisse laisemalt, siis kõige kõrgema kvaliteediga killustikku saab Eestis praegu kolmest karjäärist: Väost, Harkust ja saja kilomeetri kaugusel Kundast. Tallinna lähikonna praegustest karjääridest on killustik otsa saamas juba lähema viie aasta perspektiivis.

Kui Väos on kõrgekvaliteetse paekivikihi paksuseks kuni 15 meetrit, siis 150-hektarilises Maardu III maardlas uuringute põhjal keskmiselt 13 meetrit (varu kogumaht kuni 20 milj m3) – just seal plaanibki Paekivitoodete tehas jätkata tulevikus killustiku tootmist. Väga suuri takistusi selleks ei ole – lähim talu on maardla piirist 500 meetri kaugusel, looduskaitseala ei ole, tegemist on inimtegevuse poolt rikutud varasema turbamaardla aladega ning varu suurus võimaldab tagada varustuskindluse regioonis kuni 2050. aastani.

Artikli täisversion: https://forte.delfi.ee/artikkel/95507137/vao-karjaari-tulevik-roheala-veekogu-plaaditootmine-ning-ralli-ja-tehnopark