Boris Zemtšihhin: kivi, mida me kaevandame, on igavene
«Mõnikord vaatad karjääris ringi – ala suurus on 2 korda 3 kilomeetrit, ja selles karjääris on möödunud kogu elu ning kestab ikka veel», – ütleb ekskavaatori töödejuhataja Boris Zemtšihhin, kes on 45 aastat töötanud killustikku tootvas ettevõttes.
Üles on kasvanud põlvkond, kes ei tea, milline nägi välja koht, kust algab kogu Lasnamäed läbiv Laagna tee, ei mäleta, et tänase Pae pargi territoorium on endine karjäär, kus kaevandati paekivi, mida kasutati teede, elumajade ja ühiskondlike hoonete ehitamiseks. Enamikule meist meenutavad minevikku vaid looduslikud seinad, mida näevad kõik, kes sõidavad mööda Laagna teed, jalakäijad näevad neid aga Mehaanikakooli bussipeatusest. Boris Zemtšihhini jaoks on lubjakivikarjäär kogu tema elu.
Kuna tehnoloogia on teda paelunud juba kooliajast saati, lõpetas ta oma haridustee Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis (praegune Tallinna Tehnikakõrgkool) ehitusmasinate ja -seadmete erialal. Ta tuli tööle Paekivitoodete Tehasesse. Tal pole kunagi olnud teist tööd ja tõenäoliselt ei tule ka.
Täiustatud tehnoloogia
Väo karjäär, kus Zemtšihhin praegu töötab, külgneb tihedalt Peterburi maanteega. Varem kivi kaevandamisel puuriti ja kasutati lõhkeaineid, lõhutud kivi laaditi ekskavaatoritega ja veeti ära raskeveokitel. Turvatsoon – 200 meetrit maanteest, elektriliinist ja gaasitrassist. Kogu kivi väljavõtmiseks oli vaja üle minna üle kallimale tehnoloogiale – lubjakivi kaevandamisele ilma lõhkamiseta.
«Meie direktor Vladimir Libman kutsus kokku koosoleku: «Poisid, me kas lõpetame kaevandamise, sulgeme kogu selle asja ja läheme laiali või läheme üle kivimi kaevandamisele hüdrauliliste haamritega. Ja me alustasime esimestena tööd selle tehnikaga. See oli raske: esiteks oli see ebatavaline ja teiseks oli see lihtsalt raske. Aga pole hullu, harjusime ära», – meenutab Boriss Zemtšihhin.
«Ainulaadne on see, et ämbri asemel on haamer», – nimetab ta muljetavaldavat hüdraulilist haamrit meie kõrvadele tuttava olmesõnaga. Protsess toimub kihikaupa.
Ma olen ennekõige ekskavaatoritöötaja
«Vaadake, mitu sajandit on vanalinn püsinud. Ja on terve! Sest tollal kivi ei lõhatud. Lõhkamisel tekivad paljud mikropraod, seejärel mõjuvad ilmastikutingimused – vihm, külm, kivi laguneb. Kahju on vaadata Raekoda – see on murenenud. Sa pead teadma, kuidas kivi valida ja õigesti paigaldada, siis kestab tulemus igavesti», – ütleb Boriss Zemtšihhin.
Kord tulid tehasesse külalised Soomest, vaatasid, kuidas see töötab, ja ütlesid: «Helsingis püstitati olümpiavõitja Paavo Nurmile tema eluajal staadionile mälestusmärk. Tallinnas tuleks Väo karjääri püstitada mälestusmärk Boriss Zemtšihhinile, samuti tema eluajal». Aga tema ise ennast legendaarseks ekskavaatorioperaatoriks ei pea, ta lihtsalt töötab.
Artiikli originaal-tekst: https://stolitsa.ee/tallinn/boris-zemchikhin-kamen-kotoryy-my-dobyvaem-vechnyy
